Ülevaade eesti keele varasest kujunemisest Viron kielen kehitys ja vaihtelu 5 Ülevaade eesti keele varasest kujunemisest Martin Ehala

Eesti keele kujunemise üldpilt Eesti keel kujunes välja läänemeresoome lõunarühma hõimukeele murrete põhjal. Meie ajaarvamise alguses toimusid neis murretes mõningaid muutusi, mis eristasid lõunarühma murdeid teistest läänemeresoome murretest. Samuti toimus muutusi, mis eristasid lõunarühma murdeid teineteisest. Eri aegadel toimub eristavaid ja ühendavaid muutusi. Keel on sündinud siis, kui eristavad ja ühendavad muutused kumuleeruvad teatud murretes.

Eesti keele arenguetapid Vanaeesti keel murrangueesti keel uuseesti keel Rahvuslik ärkamine Üle-ilmastumise aeg Venestus-aeg Orduaeg Rootsi aeg Balti erikord mõisaaeg Eesti aeg Muinasaeg Nõukogude aeg 1200 1550 1700 1860 1880 1920 1944 1990

n assimileerumine s ees Muutus iseloomustab kõiki lms lõunarühma keeli Toimus hiljemalt 1000 AD *kansi > *kaasi > kaas *mansikka > *maasikka > maasikas Järgarvudes on sama muutus toimunud ka teistes lms keeltes *kolmansi > kolmas

Õ-tekkimine õ-häälik on ühine keelemuutus kõigile lõunarühma keeltele (liivi, lõuna-eesti, põhjaeesti) Tekkeaeg hiljemalt 1000 AD õ-häälik tekkis esisilpi varasema e ja o asemele. *velka > *võlka, > võlg; *meekka > *mõõkka > mõõk; Lõuna-Eesti *sukeneksek > sugõnõsõq ‘sugenevad, tekivad’

ksi-tunnuseline tingiv kõneviis Läänemeresoome keeltes on kaks tingiva kõneviisi tunnuse varianti: -ksi- (eesti ja liivi) ja -isi- (kirderühma keeled) loeksin lukisin Teadlased ei ole nende tunnuste omavahelise seose osas üksmeeles. On võimalik, et need tunnused on olnud juba varasel lms perioodil erikujulised: *-ktši- > -ksi- ja *-ntsi- > -isi- Alternatiiv on selles, et mõlemad on arenenud ühtsest algvormist kas k kao teel, või vastupidi selle sekundaarse tekkimise teel *-iksi- > -ksi- (lõunarühmas) ja *-iksi- > -isi-

Ka eestis on mõnevõrra erinevaid variante, ka selliseid mis viitaks ühisele algvormile *-iksi-n. Vt Saareste väikse murdeatlase kaarti nr 55:

kse- olevik Umbisikulises tegumoes on eesti keeles säilinud arhailise joonena oleviku tunnus –kse (lauldakse) Algkeeles koosnes see kahest sufiksist *-k-sen, milles -k- on arhailine oleviku tunnus ja *-sen kindla kõneviisi tunnus. Teised lms keeles on siin olnud innovaatilised: Vepsa ja vadja *-ks > ss Soome, karjala ja isuri keeles on toimunud analoogiamuutus: *luketaksen > luetaan (NB! Analoogiamuutus ei muutnud nõrka astet) *lukettihen > luettiin (NB! Häälikuseaduslikkult on siin tugev aste)

Lahknemised lõunarühmas Meie ajaarvamise algul toimusid mitmed muutused, mis suurendasid erinevusi lms lõunarühma keelte vahel, nii et võib rääkida kolme eri hõimukeele kujunemisest: liivi lõuna-eesti põhja-eesti Lõuna-eesti keelekuju päritou kohta on eri arvamusi, osa teadlasi paigutab ta idarähma, osa arvab, et idarühmast on vaid mõjutusi.

Lõunaeesti päritolu probleem Lõunaeesti päritolu probleem on tingitud sellest, et ta jagab teatud jooni idamurretega, ning pole teada kas need jooned on lõunaeesti keelde levinud või seal algupäraselt olnud. Vt Viitso (2003):

Lõuna-eesti häälikumuutused Konsonantühendi *pts kahetine areng: *pts > ts (lõunaeesti) *pts > ps (mujal) *e, o > õ (lõunaeesti) *ä > e, i (mujal) Viitso (2003), ka järgmine slaid:

Muud murdelised lahknemised Kirderannikumurre: Tiit-Rein Viitso hüpoteesi kohaselt on kirderannikumurre igivana konservatiivne põhjamurde siirdeala Eestis, asustatud üle 2500 aasta tagasi. Vaia hõimumurre: Vaia hõimumurre oli aluseks vadja keelele, eP idamurdele ja Vaivara murrakule.

Vaia hõimumurde muutused *o > õ *oksa > õksa, *oma > õma, *otse > õtse *st > ss *mustat > mussat, *naista > naissa, *suusta > suussa h kadu u- ja ü-lõpulise diftongi järel, kusjuures silbialguline u muutus v- ks: *jouhi > jõvi, *jauha- > java-

Veel murdelisi eristumisi Esimesel aastatuhande lõpul hakkasid eristuma ka Eesti läänemurre: Tihe läbikäimine lms põhjarühmaga ja liivlastega meritsi Kontaktid rootslastega Mainitud kontaktide kõrval ilmnes omavaheliste kontaktide ahenemine, mille tagajärjel murdelised erisused suurenesid: Lõuna-Eesti hõimukeeles hakkab tekkima lääne- (mulgi) ja idamurrak (võru) Idamurre hakkab eristuma vadja keelest Eesti keele lõplikuks tekkimiseks oli vaja kahesuguseid muutusi: Eesti ala murrete eristumist teistest hõimukeeltest Eesti ala murretes toimuvaid ühiseid uuendusi Need kaks arengut tähendavad, et eesti murrete kõnelejatel on omavahel rohkem kontakte ja suhtlemist, kui teiste hõimukeelte murretega

Murrangueesti keel Keel saab tekkida kas läbi uuenduste teistest eristudes või jäädes arhailiseks samas kui ümberkaudu teistes murretes toimub palju uuendusi. Soome keel on tekkinud tänu arhailiseks jäämisele, eesti keel tänu uuendustele. Eesti keele tekitanud häälikumuutused algasid teise aastatuhande algussajanditel ja kestsid umbes 500 aastat, tinglikult 1200-1700.

Kaashäälikute palatalisatsioon Alveolaarhäälikute palatalisatsioon esineb soome idamurretes, karjala, vepsa, eesti ja liivi keeles. *saani > *saan’i *asja > *as’ja *sõlki > *sõl’gi Ei ole teada, kas tegu on olnud ühe muutusega või eri keeltes iseseisvalt tekkinud muutustega. Leviku suurt areaali arvestades võiks pigem eeldada iseseisvaid arenguid. Eesti keeles on palatalisatsioon tekkinud XIII sajandil, enne sõna lõpuvokaali kadu (kadunud i ei saaks tekitada palatalisatsiooni). Eesti läänemurretes palatalisatsiooni pole, samuti kirderannikumurdes.

Häälikumuutused 13.-16. sajandil Lõpukadu on sõnaõpulise vokaali kadu teises silbis, kui esimene silp oli pikk (CVC või CVV) ja teine silp lahtine (CV). Henriku Liivimaa kroonikas esineb veel lõpukaota vormid: pappi, maleva, kylekunda. Sisekadu on teise lahtise silbi vokaali kadu, kui esisilp oli pikk. 13. sajandil oli muutus veel toimumata, kohanimed nagu Ardala, Kuckarus n-i kadu toimus sõna lõpus 15. sajandil. Põhjaeestis jäi toimumata 1. isikus (ma laulan), lõunaeestis toimus ka seal (ma laula). k kadu sõna lõpul: *laulak >*laulaq > laula. Lõunaeestis q alles. q blokeeris lõpukao ja võimaldas lõunaeesti murretes n-i kadu ka 1. isikus sest laulaq ≠ lauala. k kadu algas aastatuhande algul, 13.saj oli q veel alles, 15.saj eP kadunud.

Eesti keele olulisemad häälikumuutused Muutus enne: - 1000 AD 1. õ tekkimine: võlga, võõras, põlve, sõna 2. n kadu s-i ees *kansi > kaas 3. -ksi- tingiva kõneviisi tunnus 4. -kse- olevik umbisikulises tegumoes 5. murdeliste erisuste suurenemine peamurretes - 1300 AD 6. palatalisatsioon i ja j ees: palgi (vrd palga) - 1500 AD 7. lõpukadu: võlg, põlv, põlev, võlaks, põlves, (aga võlale, põlvele) 8. sisekadu: võlglane, tütred - 1600 AD 9. sõnalõpuline n kaob: võla, võlglane, eile, naine (aga õpin,mõtisklen) - 1700 AD 10. kolme välte vastanduse tekkimine: hõbe - õpin - õppinud - 1800 AD 8. vokaalharmoonia kadu - 1900 AD 9. järgsilpides o > u: talu, ilu, Pärnu, Tartuz

Vanaeesti ja murrangueesti aja laenud Slaavi laenud (enne 1200 AD): aken, ike, lusikas, nädal, pagan, papp, raamat, rist, saabas, sahk, sirp, turg, vaba, värav (ca 65 sõna) Alamsaksa laenud (13.-16. saj): amet, arst, haamer, hunt, höövel, ingel, jaht, kapp, karske, kelm, kokk, kool, köök, kütt, lahing, naaber, orel, paar, pann, prii, pärm, püss, saag, sült, tool, tuhvel, vorst, õli (ligi 850 tüve, 15% tüvede üldarvust) Rootsi laenud (14.-17.saj): julla, klibu, klutt, kratt, kriim, kroonu, kuunar, käru, lant, malm, moor, näkk, pagar, peiar, plagu, plasku riik, räim, solk, tasku, tont, tutt, värd (umbes 140 tüve, so 2,5% tüvedest). Saksa laenud (14. saj lõpust): aabits, ahv, kamm, kett, kirss, kits, kleit, kritseldama, laadung, , loss, lärm, naps, pirn, pits, prits, sahtel, sink (kuni 520 sõna, so 9% sõnavarast)

Eesti keele rekonstruktsioonid Alo Raun ja Andrus Saareste 20. sajand Kord oli ühel vanal ausal mehel väga kuri naine, kes sõimas ja kirus terve pika päeva, varasest hommikust hilise õhtuni ning peksis oma vaest meest ...  

17.–18. sajand Korra oli ühel vanal auusal mehel väega kuri naine, kes sõimas ja kiros terve pitka päiva, varasest ommikost ilise õhtoni ning peks vaist meest ...

16. sajand Korra oli ühel vanal auosal mehel väen kaas kuri naine, ke sõimas, kiros, terven pitkän päivän, varasest hommikost hiliseni õhtoni nink peks vaivast meestäsä...

13. sajand Kordan oli ühdelä vanhala auvosala mehelä ülin kurja nainõn, ken sõimas, kiros terveen pitkän päivän, varasõsta hoommikkosta hiljaisenniq õhtooniq niinkä peksi vaivasta meestäsäq ...

Enne 13. sajandit Kõrdan oli ühdellä vanhalla auvoisalla meehellä ülin kurja nainõn, ken soimasi, kirosi tervehen pitkän päivan varhaisesta hoomikkosta hiljaisennik õhtagonnik niinkä peksi vaivaista meestänsäq...